Möödunud ööl läks 88 aastaselt manala teed enam kui 60 aastat Eesti sõudmise edulukku panustanud Mihkel Leppik.
1932. aastal Tallinnas sündinud sõudespordi suurkuju kolis Pärnu 1940. aastal. Sõudetreenerina hakkas Pärnu linna ja maakonna vapimärgi kavaler tööle 1950. aastal toonases Spartakis, liikus üheksa aastat hiljem Kalevisse ning panustas aastatel 1991 kuni 2013 Pärnu sõudeklubis (1991. aastani Dünamo). Pensionile jäädes jätkas ta aktiivselt mitme aasta jooksul noorsõudjate juhendamist ja sõudeinventari hooldamist. Leppik tuli sõudjana ise kuuel korral Eesti meistriks, ehitas Räämale kaks sõudeklubi, lisaks toona ainulaadse sõudebasseini ja andis oma panuse möödunud aastal avatud uue sõudekeskuse rajamisse.
Süsteemse treeningõpetuse arendamise ja rakendamisega kujunes suvepealinnast Leppiku juhtimisel nimekaim Eesti sõudekeskus: siin hakati korraldama tiitlivõistlusi ja spordilaagreid, ja mis veelgi olulisem, sõudesport jõudis rahvusvaheliselt tunnustatud tasemele. Leppiku teenekaim õpilane on Jüri Jaanson, kelle auhinnakappi kuuluvad olümpiamängude hõbemedalid Ateena ja Pekingi olümpiamängudelt. Jaanson oli üks esimesi sportlasi, kes viis sinimustvalge maailmaareenile.
„Tänu temale sain sõudjaks suure algustähega, hingestatud tegijaks. Mihkel on Eesti sõudmise praegusele edule alusepanija, kelleta oleks palju puudu jäänud,“ hindas suure meistri ja õpetaja panust Jaanson. „Tema põhimotoks oli, et tulemused tulevad raske töö hinnaga. Nii mina kui Roman Lutoškin sõnastasime omaaegsetele tuntud lööklause „Raud on raud“, sisuks see, et raud tööga ei murdu,“ meenutas olümpiahõbe, tõdedes, et Eesti sõudmise üks ajastu on legendaarse treeneri lahkumisega mööda saanud.
Teine Leppiku väga tuntud hoolealune on mõne nädala pärast Tokyos oma viiendatel olümpiamängudel startiv Tõnu Endrekson, kel on ette näidata hõbe koos Jaansoniga Pekingist ja pronksmedal 2016. aasta OMilt Rios.
„Lühikegi mees võib teinekord väga suur olla – hingelt ja sisult. Hindan teda inimesena, kel oli tugev selgroog,“ rääkis Endrekson, kelle sõnutsi nägi ta kunagist juhendajat viimati kodujõel treenides. „Liikusime olümpiale mineva neljasega Rääma alt läbi. Sõudeklubi uue ellingu poole kiigates oli näha, kuidas sõudeveteranid ja ratastoolis Mihkel omavahel midagi arutasid,“ meenutas spordimees, kes enda sõnul poleks kunagi sattunud sinna, kus ta täna on – maailma tippu. „Poleks Mihklit olnud, ei tuntaks Tõnu Endreksoni sõudjana. Ta ütles alati, et noorena tuleb targalt treenida: pigem vähem, kui liialt forsseerides. See on ka minu pika karjääri vundament.“
Lisaks Endreksonile ja Jaansonile on sõudeguru käe alt tippklassi jõudnud muljet avaldav seltskond: olümpiapronks Andrei Jämsä, kolmekordne Euroopa meister Aino Pajusalu, Tiit Helmja, Juhan Paalo, Arvo Strikholm, Rein Põlluste, Artur Maier, Andrus Sabiin, Sten Villmann, Martin Absalon jt. 2007. aastal võitis Matti Killinguga kahasse juhendatud alla 23aastaste atleetide kaheksapaat MMil kuldmedali. Leppiku pika karjääri jooksul sai tema käe all sõudeõpet mitu tuhat noort, kes võtsid eluteele kaasa tervete eluviiside ja ausa mängu tundmise põhitõed.
„Olen saanud tegutseda vaid põhjusel, et mulle said osaks lapsevanemate ja laste usaldus,“ ütles Leppik kunagi pensionile minnes.
Pikalt sõudeliitu juhtinud kaasteeline Jaan Tults meenutas Leppikut suure naljahambana „Kui ta poleks olnud tipptreener, võinuks ta vabalt naljalugusid vesta: alati oli tal mingi kild käe pärast võtta. Temaga igav ei hakanud,“ rääkis Tults. „Võistlusreisidel ja laagris käies pesime alati üksteisel selga: tal oli mingi vanakooli tugeva karvaga hari, mis korralikult kriipis. Mäletan teda kui inimlikku meest, kellega meil tülisid polnud,“ jutustas Tults, kelle sõnutsi oli Leppik tuntuks saanud neljapaadigi sünni juures.
Leppikut tunnustati 1967. aastal Eesti NSV teenelise treenerina, aastatel 1989 ja 1990 aasta treenerina. 2005. aastal omistati talle Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk ja riiklik spordipreemia, aastal 2009 EOK teenetemärk. Leppik on Pärnu sõudeklubi auliige aastast 2011.